E-kaubanduse asutajast rahandusministrini: Nina Angelovska karjääri ülesehitamisest, mida ta kunagi ei planeerinud

Rääkisin Ninaga e-kaubanduse ettevõtte ülesehitamisest enne, kui turg selleks valmis sai, mida ettevõtlus talle õpetas, milline näeb välja edu seestpoolt ja miks mõned karjääri suurimad pöördepunktid võivad tulla ilma plaanita.

Sa ütled, et sa ei plaaninud kunagi raamatut kirjutada. Mis pani sind otsustama oma lugu nüüd rääkida?

Jah, ma ei plaaninud kunagi raamatut kirjutada. Tegelikult ei arvanud ma kunagi, et kirjutan raamatu. Aga ma ei arvanud ka, et saan ettevõtjaks, ja ometi alustasin kohe pärast lõpetamist ettevõtet. Ma ei mõelnud kunagi lahkumisele, kui me äri üles ehitasime, ja ometi, aastate pärast, oli meil edukas. Ma ei unistanud kunagi poliitikasse sisenemisest, kuid sain rahandusministriks.

Kui ma esimest korda mõnele sõbrale ütlesin, et kirjutan raamatut, oli üks reaktsioon, mida kuulsin: “Kas sa pole liiga noor mälestusteraamatu kirjutamiseks?” “Liiga noor” olemine on midagi, mida olen elus palju kordi kuulnud. Aga vanus ei ole tingimata kogemuse mõõdupuu ja selleks ajaks tundsin, et olen läbi elanud mitu väga erinevat peatükki.

Alguses hakkasin kirjutama iseendale, et mõtiskleda, taasavastada inimesi, hetki ja otsuseid, mis mind kujundasid, ning ühendada punkte, mida ma polnud kunagi piisavalt kaua näinud. Kirjutamise ajal jõudsin ühe raamatu kõige isiklikuma taipamiseni: kui kiiresti ma olin elanud. Aastaid olid alati tähtajad, projektid, lennud, koosolekud, järgmine väljakutse, järgmine eesmärk. Olin pidevalt väljundi režiimis, liikudes ühest asjast teise, ilma et oleksin endale aega andnud oma elu neelamiseks. Kirjutamine andis mulle loa peatuda ja tagasi vaadata.

Lugejate tagasiside pani mind mõistma, et kuigi minu loo asjaolud võivad olla spetsiifilised, on nende all olevad küsimused universaalsed: Kuidas valmistuda võimalusteks, mida me ei suuda ette näha? Kuidas teeme otsuseid, kui me ei tunne end valmis? Kuidas toime tulla ebakindluse, surve, läbikukkumiste ja muutustega? Ja kuidas meie edu definitsioon areneb koos meie eluga?

See tegi ingliskeelse väljaande loomulikuks järgmiseks sammuks. Olud võivad olla kohalikud, kuid õppetunnid mitte.

READ NOTHING BY CHANCE

Sa alustasid Grouperit 22-aastaselt, kui veebipoodlemine oli Põhja-Makedoonias paljudele inimestele veel võõras. Mis on sinu mäletamine nende varajaste päevade kõige raskem osa – midagi, mida tänapäeval e-kaubanduse äri alustajad võivad raske ette kujutada?

Kõige raskem oli see, et me ei ehitanud lihtsalt ettevõtet; me ehitasime turgu nullist. Ja turu loomine on täiesti erinev väljakutse kui ettevõtte loomine.

Kui me 2011. aastal käivitasime Grouperi, esimese grupiostu tehingute platvormi Makedoonias, oli e-kaubandus klientidele, ettevõtetele ja isegi reguleerijatele veel võõras territoorium. Pidime seda kontseptsiooni peaaegu kõigile selgitama. Praktikas pidime ettevõtte kasvatamiseks esmalt aitama turgu kasvatada.

Mäletan, et kliendid tulid füüsiliselt meie kontorisse, sest nad tahtsid Grouperist midagi osta, aga ei teadnud kuidas. Meie meeskond aitas neil luua e-posti aadressi, avada konto ja õppida, kuidas ostu teha. Mõned said isegi oma esimese maksekaardi spetsiaalselt selleks, et meilt osta. Peaaegu iga kliendisuhtlus oli ka haridussessioon. Kaupmehe poolel kujuta ette, et oled 22, kõnnid ootamatult restorani või spaasse sülearvutiga, näitad neile animeeritud videot veebisaidilt, mis veel polnud olemas, ja palud pakkuda üle 50% allahindlust, lisaks meie komisjonitasu. Kuidagi ütlesid paljud jah.

Samal ajal navigeerisime regulatsioonides, mida polnud kunagi nende uute ärimudelite vastu tõeliselt testitud. Lihtsalt polnud mingit mänguplaani.

Raamatus on lause, mis võtab need aastad hästi kokku: “Kui oled esimene, kes midagi teed, ei saa sa aplausi. Sa saad vastupanu, kahtlusi ja lisatööd. Aga sa saad ka eelise, mida keegi sinult ära võtta ei saa.”

Kas oli üks hetk, mil mõistsite, et Grouper on muutunud millekski enamaks kui lihtsalt idufirmaks ja muudab tegelikult seda, kuidas inimesed Põhja-Makedoonias ostlevad? Mis juhtus?

Ühtegi dramaatilist hetke polnud, kuid oli selge pöördepunkt, kui ettevõtted hakkasid meie poole pöörduma, selle asemel et meie neid pidevalt taga ajada.

Alguses koputasime igale uksele ja pidime selgitama, mis Grouper on, miks allahindlused võivad tuua uusi kliente ja miks veebimüük on oluline. Mõni aasta hiljem tahtsid ettevõtted platvormil olla, sest nad olid näinud, et see toimib. See käitumise muutus oli väga võimas.

Numbrid kinnitasid seda samuti. 2013. aastal moodustas Grouper umbes 40% kõigist veebitehingutest Põhja-Makedoonias. Sel hetkel sai selgeks, et me ei kasvata enam lihtsalt ettevõtet — me aitame muuta inimeste ostlemist ja seda, kuidas ettevõtted e-kaubandusest mõtlevad.

Seda mõju hakati tunnustama ka väljaspool Põhja-Makedooniat. Meie lugu ilmus rahvusvahelistes raportites, sealhulgas Maailmapangas, ning hiljem anti Forbesi 30 alla 30 tunnustus. Huvitaval kombel muutis see väline kinnitus ka kodumaist arusaama. Ettevõtted, kes varem Grouperit enda jaoks oluliseks ei pidanud, vaatasid meid järsku teisiti ja muutusid palju innukamaks koostööks.

Kui peaksid homme uuesti e-kaubanduse ettevõtte alustama – ilma investoriteta, ilma kindla nimeta ja samade ressurssidega nagu 22-aastaselt – mida te teeksite teisiti? Ja mida te keelduksite muutmast?

Minult küsitakse tihti, kas kui saaksin tagasi minna, teeksin midagi teisiti, ja minu lihtne vastus on ‘ei kahetse’. Valiksin samad raskused, sest need tegid mind tugevamaks, targemaks ja targemaks ning kujundasid lõpuks inimese, kelleks ma sain. Muidugi, kõigega, mida täna tean, võiksin osutada paljudele asjadele, mida oleksin võinud teha paremini, targemalt, vähem naiivsuse või kannatlikkusega. Aga ma arvan, et me võime alati tagasi vaadata ja leida parema viisi asjade tegemiseks.

Tõenäoliselt delegeeriksin varem ja oleksin distsiplineeritum selles, kus oma aega veedan. Aastaid olime partneritega sügavalt seotud igapäevaste toimingutega. Osaliselt seetõttu, et ressursid olid piiratud, aga ka perfektsionismi ja tunde tõttu, et millegi ise tegemine on kiirem kui kellelegi selgitamine. Lõpuks muutub see kitsaskohaks. Kirjutan raamatus üsna avalikult sellest, kui suur mikrojuht ma olin ja oma vajadusest kontrolli järele. Täna ehitaksin meeskonna ja protsessid varem üles ning looksin rohkem ruumi, et samm tagasi astuda ja strateegiliselt mõelda.

Mida ma keelduksin muutmast, on praktiline lähenemine alguses. Ma räägiksin ikka klientidega, müüksin end, tegutseksin kiiresti ja teeksin asju, mis näivad täiesti skaleerimatud, kui need aitavad mul äri paremini mõista. Ja kindlasti säilitaksin veidi ebamõistliku optimismi, mis mul kahekümnendates eluaastates oli. Kui me käivitasime Grouperi, viitasid peaaegu kõik näitajad, et ajastus oli vale. Kui ma oleksin siis teadnud kõike, mida täna tean, oleksin ehk leidnud kümme väga ratsionaalset põhjust mitte alustada.

Kogemus aitab riski paremini arvutada. Aga pead olema ettevaatlik, et see ei teeks sind ka liiga osavaks leidma põhjuseid, miks mitte proovida.

Kuuleme pidevalt kasvust, tehnoloogiast, rahastamisest, andmetest ja nüüd ka tehisintellektist. Pärast ettevõtte tegelikku ülesehitamist ja skaleerimist, mida arvad, et e-kaubanduse asutajad kipuvad üle keerutama – ja millised lihtsad asjad on endiselt palju olulisemad, kui inimesed tunnistavad?

Tehnoloogia on oluline. Andmed on olulised. Tehisintellekt muudab seda, kuidas me elame, töötame ja ettevõtteid juhime. Kuid sama palju ja sageli veelgi olulisem on rakendamise kiirus. Kiirus on alati olnud üks tugevamaid konkurentsieeliseid, eriti idufirmade jaoks. E-kaubanduses pole ideed ise harva eeliseks – sageli on see, kui kiiresti suudad ellu viia, õppida ja kohaneda.

Samas võivad asutajad muutuda nii haaratuks uusima tehnoloogia rakendamisest, et kaotavad silmist põhitõed. Päeva lõpuks on sul ikkagi vaja suurepärast toodet, mis jõuab õige kliendini ja loob tõeliselt väärtust. Klient peab jääma kõige keskmesse, mida teed.

Ja lõppkokkuvõttes ehitavad ettevõtted inimesed. Tehnoloogiat, tooteid ja isegi ärimudeleid saab kopeerida. Meeskonna energiat, usaldust ja südant on palju raskem jäljendada. See oli Grouperis väga tugev ja usun, et asutajatel on selle keskkonna loomisel suur roll.

Sinu mälestusteraamat kannab pealkirja “Nothing by Chance“, kuid mõned suurimad hetked sinu karjääris – sealhulgas kõne, kus sind kutsuti rahandusministriks – olid asjad, mida sa vaevalt oleksid osanud ette kujutada. Mida tähendab sulle nüüd “mitte midagi juhuslikult”?

Me ütleme tihti, et kõik juhtub põhjusega, kuigi tihti ei näe me seda põhjust hetkes. Inimesed, kellega kohtume, otsused, mida teeme, väljakutsed, mida aktsepteerime, ja kogemused, mida läbi elame, on tihti rohkem seotud, kui arvame. Asjad, mis hiljem näivad juhuslikud, on tavaliselt midagi taga.

On tuntud ütlus, mida sageli omistatakse Senecale: õnn on see, mis juhtub, kui ettevalmistus kohtub võimalusega. Tagantjärele mõeldes sain aru, et mul polnud kunagi reeglite järgi tehtud visiooni oma elust. Aga ma valmistusin järjepidevalt — tihti isegi teadmata, milleks ma valmistun.

Ma ei plaaninud ettevõtjaks saada. Mul polnud kunagi poliitilisi ambitsioone. Kindlasti ei olnud mul kusagil visioonitahvlil “saada rahandusministriks 31-aastaselt”. Aga selleks ajaks, kui see telefonikõne saabus, oli olnud aastaid ettevõtte ülesehitamine, raskete otsuste tegemine, avalikult esinemine, e-kaubanduse arendamise ja poliitika arendamine, usaldusväärsuse kasvatamine, tunnustuse saamine ning pidevalt astumine asjadesse, mida ma polnud kunagi varem teinud. Midagi sellest ei tehtud sellepärast, et arvasin, et see valmistab mind ette ministriks saamiseks. Aga koos olid nad mind ette valmistanud.

Just seda tähendab “Nothing by Chance ” minu jaoks: me valmistume sageli võimalusteks, teadmata täpselt, milleks valmistume. Minu tee on avanenud üsna orgaaniliselt, kuid paljude hetkede taga, mis väljastpoolt tundusid juhuslikud, on aastatepikkune töö, valikud, suhted ja kogemused, mis tegid need hetked võimalikuks.

Sa ei saa kontrollida, milline võimalus avaneb või millal. Aga sa saad jätkata õppimist, töötamist, suhete loomist ja väljakutsete vastuvõtmist, mis sind venitavad, nii et kui võimalus tuleb, oleksid piisavalt valmis seda ära tundma ja julge seda kasutama.

Raamat räägib ka edu poolest, mida inimesed harva näevad: ärevus, unetud ööd, ohverdus ja ebakindlus enesekindla välise tausta taga. Kas raamatus oli mõni osa, mis pani sind mõtlema, kas sa tõesti tahad seda avalikult jagada?

Jah. Ärevusest rääkivad osad olid ilmselt kõige raskemad kirjutada, sest nende hetkede uuesti läbimine tõi palju ebamugavust tagasi.

Enamiku minu professionaalsest elust on inimesed näinud mind energilisena, enesekindlana, alati optimistlikuks ja kontrolli all olevaks. Ja see on tõeliselt osa minust. Aga enesekindlus ei tähenda hirmu, surve või haavatavuse puudumist.

Enne valitsusse astumist hakkasin kogema ärevust viisil, mida ma varem polnud kogenud. Iroonilisel kombel, pärast valitsusest lahkumist ja elu rahunemist muutus see sagedasemaks. Kirjutamine hetkedest, mil võisin istuda lõunal sõpradega ja äkki tunda, et ei saa korralikult hingata, tundus paljastav. Oli ka osi sellest, kuidas avaliku elu surve mõjutas mu perekonda, mida oli raske uuesti meenutada. Aga kui oleksin need osad eemaldanud, oleksin kirjutanud täpselt sellise raamatu, mida ma ei tahtnud kirjutada – lihvitud saavutuste jada. Pealkirjad jutustavad seda lugu juba: asutaja, Forbes, minister ja lahkumine. Tahtsin, et raamat räägiks, mis nende pealkirjade vahel toimub.

Edu võib väljastpoolt vaadates tunduda väga erinev sellest, kui sa seda elades tunned. Arvan, et selle poole näitamine muudab loo tõetruuks, mitte vähem edukaks.

Oled kogenud juhtimist kahel väga erineval poolt: oma ettevõtte ülesehitamisest ja seejärel valitsusse astumisest Põhja-Makedoonia esimese naissoost rahandusministrina. Mida õpetas üks maailm sulle juhtimisest, mida teine kunagi ei suutnud?

Ettevõtlus õpetas mulle omandit. Kui ehitad oma ettevõtet, on vabandustele väga vähe ruumi. Kui miski ei tööta, pead leidma lahenduse. See loob kiiruse, leidlikkuse ja tugeva isikliku vastutustunde.

Üks peamisi põhjuseid, miks ma ministrikoha vastu võtsin, oli võimalus luua muutusi seestpoolt. Tulin erasektorist uskudes, et kui miski tundub mõistlik, siis arutatakse seda, tehakse otsus ja rakendatakse seda. Arvasin, et nii suure ametliku volitusega ametikoht annab mulle veelgi suurema võime asju ellu viia. Mida ma õppisin, oli peaaegu vastupidine: formaalne autoriteet ei anna automaatselt võimu muutusi luua.

Äris, kui argument peab paika, tehakse otsus. Poliitikas on argument vaid lähtepunkt. See õppetund on ehk veelgi tugevam, kui sisened süsteemi välismaalasena. Võid selgelt näha, mida soovid muuta, kuid pead siiski navigeerima institutsioonide, protseduuride, huvide, harjumuste ja inimeste vahel, kes on olnud selle süsteemi osa juba ammu enne sinu saabumist. Juhtimine ei seisne ainult õige otsuse tegemises. Mõnikord on see piisava usalduse ja kooskõla loomine, et muutused üldse võimalikud oleksid.

Mõlemas maailmas jäi samaks minu usk eeskuju juhtimisse. Grouperis, kui asjad olid rasked, istusin meeskonnaga ja tegin nendega koos operatiivset tööd. Valitsuses, eriti COVID-kriisi ajal, kandsin sama instinkti: sa ei saa paluda teistel kanda koormat, mida ise kanda ei taha.

Ja üks asi osutus universaalseks: inimesed tunnevad autentsust ära. Olgu sa siis idufirma või teenistuse juht, inimesed tunnevad, kas sa tõesti usud sellesse, mida teed. Nad reageerivad aususele, kirglikkusele ja järjepidevusele. Keskkonnad olid täiesti erinevad, kuid juhtimise inimlik osa mitte.

Vaadates tagasi 22-aastasele Ninale, kellel oli ülikooli äriplaan ja kellel polnud aimugi, kuhu see teda lõpuks viib: mida sa talle täna ütleksid – ja võib-olla veelgi olulisem, mida sa teadlikult talle mitte ütleksid?

Ma ütleksin talle ilmselt, et ta muretseks vähem kõige kontrollimise pärast ja aeg-ajalt peatuks piisavalt kauaks, et nautida seda, mida ta juba saavutanud on. Aga ma ei ütleks talle, mis tulemas on. Ma ei räägiks talle Forbesist, ministriks saamisest, lahkumisest ega keerulistest peatükkidest vahepeal. Sest mõnikord annab just see, kui sa ei näe kogu mäge, julgust hakata ronima. Optimismis ja võib-olla natuke naiivsuses oli midagi võimsat, mis mul 22-aastaselt oli. Mul oli kirg, entusiasm ja energia tunda, et peaaegu kõik on võimalik. Lähenesin probleemidele põnevusega, innukalt lahendust leidma ja harva võtsin “ei” lõpliku vastusena.

Tagasi vaadates arvan, et see mõtteviis mõjutas palju järgnenud teekonda.

Lõpetuseks tahaksime jätta oma lugejatele midagi isiklikku teilt. Kellelegi, kes seda loeb, ehitab ettevõtet, kaalub riski võtmist või lihtsalt seisab silmitsi võimalusega, milleks ta pole täielikult valmis: mida sooviksite, et nad teie loost mäletaksid?

Ma arvan, et erinevad lugejad leiavad selles raamatus erinevaid osi iseendast.

Kui oled ettevõtja, tunned ära reaalsuse, mis peitub millegi loomisel: et idee on sageli kõige odavam osa, et konkurents võib olla üks parimaid distsipliiniõpetajaid ja et kiirus võib anda sulle eelise, kuid süsteemid ja inimesed on need, mis toetavad kasvu.

Kui oled juht, võid märgata pinget kõrgete standardite seadmise ja hingamisruumi andmise vahel ning kui kergesti võivad head kavatsused muutuda mikromajandamiseks.

Kui sa oled naine, kes püüab tasakaalustada ambitsiooni erinevate rollidega, mida elu sinult nõuab, leiad sa minu väga isikliku arusaamise, et jah, me suudame palju teha — aga võib-olla mitte kõike korraga. Ja see on okei. See ei ole nõrkus; see on reaalsus. Elu on piisavalt pikk, et erinevad asjad loeksid erinevates peatükkides.

Ja kui sa lihtsalt ei tea täpselt, kuhu edasi minna, siis see raamat on tõenäoliselt ka sulle. Minu enda tee polnud kunagi ette selge.

Eelkõige tahtsin rääkida tõelist lugu – mitte ainult võitudest, vaid ka ebakindlusest, vigadest, ärevusest, ohverdusest ja rasketest otsustest nende taga.

Kui on üks asi, mida sooviksin, et keegi minu loost kaasa võtaks, siis on see: sul ei pea olema kogu tee selge ja sa ei pea end täielikult valmis tundma. Jätka õppimist, jätka ettevalmistust ja ole julge astuda järgmine samm, kui see ilmub. Võib-olla mõistad alles palju hiljem, milleks sa valmistusid.

“Nothing by Chance: A Memoir of Preparation, Opportunity, and Courage” on saadaval Amazonist või Amazon.de.